Algas kõik laupäeva öösel vastu pühapäeva. Läksin tavapärasest kummalisema tundega tuttu. Mõtlesin, et räägiks lapsega pisut. Üritasin temaga kontakti luua. Ütlesin talle mõtetes, et tule siis kui sinu jaoks on õige aeg ja ole tubli ja anna emmele kuidagi märku, et sa mind kuulsid.
Vastutasuks sain kell 03.10 niriseva vedeliku, mis osutuks veteks :) Helistasin emmele, uurisin mida teha. Emme soovitas minna haiglasse kontrolli. Siis saatsin ämmaemandale sms i, et mida teha.. ta soovitas, et ootaks nats aega kuni valud ehk hakkavad ja siis minna haiglasse...
Läksin WC sse umbes kell pool neli ja avastasin, et tuleb veidi verd, sattusin paanikasse ja otsustasime haiglasse kontrolli minna. Haiglasse jõudsime kell 04.25 ning ämmaemand kontrollis mu seisundit. Ütles, et jah looteveed on nirisema hakanud kuid pole täielikult ära tulnud. Avatust oli selleks hetkeks 1 sõrm ehk 1,5 cm. Saatis mu koju valusi ootama ja juhul kui valud ei hakka, siis minna haiglasse tagasi kella üheksast hommikul.
Kell üheksa hommikul ei olnud mul valud hakanud, ainult veed nirisesid. Sõitsime koos haiglakotiga siis haiglasse, et vaadata avatust ja välja selgitada mis seisus loode on. Arst tegi ultraheli, ultraheli näitas, et lapsega kõik korras, lals on fikseerunud ja tema lootevete hulk ei ole väga palju vähenenud, ehk siis me võime minna koju valusi ootama. Kutsuti meid siis kuue tunni pärast tagasi juhul kui valud enne ei hakka. Tagasi läksime siis kell kolm. Kontrolliti lapse südametööd, kõik oli okei. Minu emakatöö oli 43% (maksimum). Valusi mul ei olnud. Ainult ebaregulaarsed tuiked olid olnud.
Arst otsustas, et avab lootekoti. Lisaks sellele anti mulle ka kiirendav tablett ¼ jandikku. 16.15 hakkasid mul valud. Valud olid kohe 2 minuti tagant ja kestsid alguses kuskil 20 sekundit. Üsna ruttu muutusid mu valud pikemaks kui vahed lühemaks. Juba kella viie ajal olid mu valud 1 minuti tagant ja kestsid 40 – 60 sekundit. Kusjuures avatust oli 2 sõrme (3cm)
Kella kuuest kontrolliti mu avatust, see oli kaks sõrme. Arstid tegid lõdvestava süsti tagumikku ja andsid mulle pärakusse kah mingisuguse ampulli, mis pidavat siis protsessile kaasa aitama. Kusagil kuus läbi otsustas arst meid dussi alla lasta lõdvestuma. Dussi all läks olemine väga heaks, valudevahed jäid küll samaks kuid valu ei olnud nii hull. Olime vannis kuskil 40 minutit. Siis valutasime kella kaheksani veel edasi palli peal.
Kell 8 kontrolliti avatust. Jätkuvalt 3 cm (2 sõrme). Öeldi, et vanni enam ei saa minna igaks juhuks, see aeglustab protsessi. Öeldi, et kontrollivad kella 22.00 ajal uuesti avatust ja kui selle ajaga pole midagi muutunud siis tuleb teha keiser.
Sinna tundus olevat nii pikk ja piinarikas valutamine.. valud läksid aina tugevamaks kuid vahed jäid samaks. Hakkasin veidi väsima isegi. Mees oli mulle ikka väga suureks toeks, koguaeg aitas mul hingata üle valusi ja silitas ja possutas.. ilma temata ma poleks hakkama saanud.
Igaljuhul kell 22.00 kontrolliti avatust, see oli ikka 3 cm ja üsna kiire otsus tuli arstilt, keiser. Arst hakkas siis mind lohutama ja ütles, et antud olukorras on see ainus lahendus. Olin temaga nõus...
Kõige ebameeldivam protsess selle keisri juures oli muidugi kateetri panek selliste valude ajal... lisaks see trasportimine operatsiooni saali oli kah üsna ebameeldiv, see rappumine liftis ja need valuhood selili olles jalad sirgu.. uuh ma ei taha meenutada.. se oli päris karm.
22.33 sündis meie pisike printsess Mirel. Kaalus 2,840 ja pikkust on tibul 48 cm. Mina nägin last kusagil 23.30 kui mind oli siis perepalatisse toimetatud ning laps asetati tissi otsa. See muidugi eriti hästi välja ei kukkunud, laps hüsteeritses ja talle manustati glükoosi. Ööseks laps meie juurde ei jäänud, sest olime maganud 3 tundi 24 tunni jooksu ning meil lasti välja puhata. Hommikul 06.30 toodi pisike mu juurde ja see oli alles ülev tunne...
Olen nüüd ema :)
No comments:
Post a Comment