No pole aega olnud kirjutada. Viljandis oli Hansalaat ja mul on palju muid asju kah vahele tulnud ja ole ole mahti olnud midagi kirjutada. Nüüd siis leidsin aega, sest tibu jäi lõpuks tuttu... ilmselt teeb varsti silmad lahti kah, sest ega ta mul üle poole tunni päevas korraga ei põõna.
Eile muidugi oli väike erand... saime pika jauramise peale Mireli vankrisse tuttu, mis õnnestus ikka kah läbi nutu ja korraliku maadlemise.
Mirel uusi oskusi selle paari päeva jooksul õppinud küll ei ole ... Aina agaramalt muidugi keerab end külje peale ja punnitab end ikka kõvasti, et saada kõhuli. Näha on, et huvi selle toimingu vastu on. ja muidugi nüüd tundub Mirel mulle juba isegi päris suur :) ta on kõvasti kosunud ilmselt... Pikkust on ikka päris palju.
Mul on kahju, et mu pikad maratonid Vankriga on nüüdseks läbi, sest tibu ei armasta meil üldse vankriga seigelda... Ma siiralt loodan, et see läheb ruttu mööda ja see on tema elus lihtsalt üks selline periood.
No comments:
Post a Comment