Vahepeal jõudsime käia ära neuroloogi vastuvõtul. Selgus, et Randel on spastiline.. ärge küsige mis see tähendab. Ühesõnaga talle määrati võimlemine. Ta vasak pool on laisa võitu ja pea hoid veidi vasakule poole kaldu. Nüüd me siis käime 2 korda nädalas ujumas ja 2 korda nädalas võimlemas ja loodan siiralt, et probleem leiab ruttu lahenduse sest kehva ju lapsel ka alatasa pinges olla.
Viimasel ajal on Mirel pisut muutunud. Ta on jube jonnakust täis ja tahab väga oma kallitele vanematele pähe istuda. See lausa kurnab meid Kareliga. Me ei suuda end üldse talitseda ja vahest lausa lihtsalt röögime lapse peale... Teame ju isegi, et nii ei tohi kuid no kuidas saab mitte närvi minna kui ta ajab närvi :D Näiteks. Mirel: tahan masa ja karu vaadata. Mina: vaatad siis kui õhtusöök on söödud. Mirel: (viskab pikali maha kõhuli ja hakkab röökima) TAHAN MASA JA KARU MULTIKAT VAADATAAAAA, VÄÄÄÄÄÄÄÄ, VÄÄÄÄÄÄ, TAHAN MASA JA KARU MULTIKAT VAADATAAA , VÄÄÄÄÄ .... ja nii siis see karjumine süveneb ja süveneb järjest kõvema häälega, lõpuks ajab end nii hüsteeriasse, et lausa nuuksudes nutab. No tule taevas appi, mida ma pean tegema kui laps nii käitub ? Alla ma muidugi ei anna, ei saa lasta endale ju pähe istuda 2 aastasel egomanjakil ;). Eks siis siiani olengi lasknud röökida, vahest röögin ise ka sekka kuigi ei tohiks aga no katsu siis vait olla kui ajab närvi noh, :D Teine suur murelaps on öised uned, need on meeletult väsitavad. Mirel ärkab nii tihti ja koguaeg röögib läbi une, kopp on ees juba ISSI; ISSSI, EMME,EMME, VÄÄÄÄÄÄ, no ja ajab ju kõik ülesse, kaasaarvatud Randeli. loodan, et saame selle ka ruttu korda. mõned pildikesed.
Video