On möödunud neli imelist kuud koos imearmsa Mireliga meie elus. On olnud unetuid öid, raskeid hetki - arusaamatusi ja vaidlusi kasvatuse osas... kuid üldjoontes oleme leidnud alati ühise keele ja anname teineteisele piisavalt sõnaõigust. Issi on meil karm. Ei luba iga kääksu peale süllegi võtta. Karel ikka arvab, et laps peab nutma ka vahest. (ta meil nimelt üsna vaikne ja leplik).Issile ei meeldi kui tullakse ja võetakse sülle. Arvab, et äkki hellitatakse sületamisega laps ära ja hakkab jubedaks hellikuks, kes ainult süles lepib. Eelistame mõlemad, et lapsel on tegelustekil olla rühi mõttes parem ja laps õpib iseseisvalt oma asjadega mängima. Emme on aga karm hellituste osas. Emmele ei meeldi kui tullakse ja possutatakse. Tullakse ligi, ninnutatakse ja nännutatakse, kus ikka kikukesed juba on ja kus ikka lallukesed on. Kas kikukesed juba sügelevad ja kas kätukesed ikka peavad suus olema. oehh :D Emme jaoks on Kätud käed, jalad on jalad, kikud on hambad, lutt on lutt. Küll püütakse ikka laste jaoks neid sõnu moonutada...Lapsel on ju rääkima lihtsam õppida nii kui kohe räägitakse õigesti. Kui üks ütleb Lutile lutu, teine tossu ja kolmas sossu siis milline neist lapse jaoks õige on? Või ma ikka julmalt eksin? Võib olla olen ma liiga pedantlik. Igaljuhul vähemasti meie püüame Kareliga oleme ühel nõul ja tülisi meil selle pärast tekkinud ei ole. Kodukeel on korrektne ;)
Karel juba mõtles, et peaks vist Mirelile ratta ära ostma. Või siis suusad. Ta juba nii kibeleb, et saaks lapsega minna trenni tegema. Kui ujumas käime haiglas, siis kah ikka kohe, et näed, Mirel on tubli, tegi ujumistrenni. Niii tubli aktivist on meie tütar :) . Kiitusi tuleb meile küllaga. Küll kiidavad meid arstitädid ja onud, vanaemad ja vanaisad. Siit tuli mul meelde, et üks vanaema tegi mulle märkuse. Miks ei ole ühtegi pilti blogis just vanaemadest ja vanaisadest.... Niii... Parandame vea. Siit need siis tulevad.
Kareli vanemad Ülle ja Toivo koos Mireli 4 - kuu minisünnipäeval.
Loore ema Piret Mireli 4 - kuu minisünnipäeval.
Loore isa Tiit tähistamas 4 - kuu minisünnipäeva :)
Nüüd peaks küll rahu majas olema :D Mõneks ajaks. Mis meil siis veel uudist..... Noooo Mirel avastas oma varbad. Ta võtab need vot niii kätte :
.... ja püüab need suhu panna... Noo veel päris ei õnnesti aga püüdleb sinna poole. Ta uudistab aina rohkem oma mänguasjade kallal. Nägu läheb tõsiseks ja suu prunti. Selili enam olla ei kõlba :) Koguaeg vaja kõhuli olla ja püree kah ikka maitseb päris hästi. Rohkem vist hetkel uusi oskusi ei ole. Jube hästi reageerib helidele ja näeb igat pisikest detaili. Täna käisime vanavanaemal külas ja ta nägi musta kleidi pealt musta nööpi, mida oli vaja muidugi suhu toppida. Vanavanaema heegeldas Mirelile nii nii ilusad mütsid ja papud. Ootame juba sügist, et Uggi stiilis papud jalga panna ;)
Palju Õnne kah väiksele Mirelile :)
Meie
Njämmmmaaa, anna mulle ka, emme!!!